Kõhuplastika, rasvaimu ja bariaatriline kirurgia

“Kaal oli läinud, aga kõht jäi ikka vana elu meenutama.”

Ma olin enda üle tegelikult uhke. Olin palju muutnud, paremini söönud, rohkem liikunud ja tundsin, et olin oma kehaga suure töö ära teinud. Aga kõht jäi ikka alles. See ei olnud enam lihtsalt kaal. See oli lõtv nahk, mis ei muutunud trenniga ega parema toitumisega. Mõnikord oli isegi imelik tunne — nagu ma oleksin ühe etapi elus juba läbinud, aga keha ei olnud minuga kaasa tulnud.

Riietega oli keeruline. Mõni kleit või püksipaar istus peaaegu hästi, aga kõhu juures jäi kõik valesti hoidma. Ma ei tahtnud end pidevalt peita, aga lõpuks valisin ikka riideid selle järgi, mis kõhtu varjaks. Kõhuplastika ei olnud minu jaoks soov saada kellekski teiseks. Pigem tundsin, et tahan lõpule viia ühe teekonna, mis oli juba ammu alanud. Ma ei tahtnud ideaalkeha. Tahtsin, et mu keha tunduks jälle minu oma.

Taastumine võttis aega. Esimestel nädalatel pidin olema ettevaatlik ja lubama kehal paraneda. Aga see ei olnud minu jaoks üllatus. Olin valmis, sest olin otsuse enda sees juba läbi mõelnud.

Kõige suurem muutus rahu. Ma ei mõtle enam kogu aeg sellele ühele piirkonnale. Riided istuvad paremini ja peegelpilt ei tekita enam sama vana tunnet. See on vaikne, aga väga suur muutus.

“Pärast lapsi tundsin, et mu keha jäi kuhugi vahepeale kinni.”

Pärast rasedusi muutus mu keha viisil, mida ma ei osanud enne ette kujutada. Ma teadsin, et keha muutub. Ma teadsin, et see on normaalne. Aga mingil hetkel sain aru, et mõned asjad ei taastu lihtsalt ajaga. Kõhupiirkond oli minu jaoks kõige raskem. See ei olnud ainult välimus. See oli tunne, et keha ei hoia enam samamoodi, et riided ei istu nii nagu varem ja et ma ei tunne end oma kehas enam päris koduselt. Ma proovisin teha kõike “õigesti”. Liikusin, jälgisin toitumist, püüdsin olla kannatlik. Aga lõtvunud nahk ja muutunud kõht ei kadunud sellest kuhugi. Mingil hetkel sain aru, et see ei ole enam minu pingutuse puudumine.

Otsus kõhuplastika kasuks ei tulnud kergelt. Ma mõtlesin kaua, kas see on “liiga palju” või kas ma peaksin lihtsalt leppima. Aga lõpuks tundsin, et mul on õigus soovida end oma kehas paremini tunda. Pärast operatsiooni oli taastumine muidugi omaette etapp. Tuli rahulikult võtta, mitte kiirustada ja usaldada paranemist. Aga ma tundsin, et olin selleks valmis.

Täna ei tunne ma, et oleksin oma keha ära muutnud. Pigem tunnen, et olen osa endast tagasi saanud. Mitte tagasi täpselt sellisena nagu enne lapsi, vaid uues, rahulikumas ja tugevamas mõttes.

“Ma ei tahtnud uut keha. Tahtsin, et vana tunne lõppeks.”

Minu jaoks ei olnud kõhuplastika otsus seotud sellega, et tahaksin välja näha nagu keegi teine. Ma ei tahtnud uut keha. Ma tahtsin lihtsalt, et mind ei saadaks iga päev tunne, et kõht ei kuulu enam päriselt minu juurde. See tunne tekkis vaikselt. Alguses mõtled, et küll keha taastub. Siis harjud peitma. Siis valid riided nii, et need midagi varjaksid. Ja ühel hetkel saad aru, et see piirkond mõjutab rohkem kui ainult peeglipilti.

Kõige raskem oli see, et väljastpoolt ei pruukinud keegi üldse aru saada, kui palju see mind häiris. Ma ei olnud õnnetu inimene. Ma elasin oma elu, tegin oma asju, aga selle ühe teemaga oli kogu aeg sisemine pinge. Kõhuplastika oli minu jaoks otsus see pinge lõpetada. Mitte dramaatiliselt, vaid väga praktiliselt. Kui nahk on lõtv ja kõhupiirkond ei taastu, siis ainult mõtlemisega seda ei muuda. Taastumise ajal pidin õppima aeglasem olema. Esimestel päevadel ja nädalatel ei saa kiirustada. Aga selles oli ka midagi head — lõpuks tuli kehale anda aega, mitte ainult temalt kogu aeg midagi nõuda.

Nüüd tunnen end lihtsamalt. See on vist kõige parem sõna. Lihtsam on riideid valida, lihtsam on peeglisse vaadata, lihtsam on oma kehas olla.

“Ma olin juba muutunud, aga riided rääkisid ikka vana lugu.”

Minu jaoks algas kõik riietest. Ma võisin olla paremas vormis, liikuda rohkem ja tunda end tugevamana, aga riided ei istunud nii, nagu ma ootasin. Kõhu juures oli alati midagi valesti. See tegi mind vahel vihaseks. Olin ju pingutanud. Olin muutnud harjumusi. Olin enda üle uhke. Aga kui panin selga püksid või kleidi, tuli vana tunne tagasi. Nagu keha ei tunnustaks seda tööd, mida ma olin teinud. Mingil hetkel sain aru, et probleem ei ole enam selles, et peaksin “veel natuke alla võtma”. Probleem oli lõtvunud nahas ja kõhupiirkonna kujus. See oli vabastav arusaam, sest ma lõpetasin enda süüdistamise.

Kõhuplastika otsus tuli pärast seda palju rahulikumalt. Ma ei oodanud imet. Tahtsin, et keha oleks proportsioonis selle eluga, kuhu ma olin juba jõudnud. Taastumine oli aeglane, aga talutav. Pidin olema kannatlik ja mitte hindama tulemust liiga vara. Esimestel nädalatel on keha veel paistes ja tundlik, aga iga nädalaga läks enesetunne selgemaks.

Täna on kõige suurem erinevus selles, et riided ei ole enam vaenlane. Ma ei vali neid ainult varjamiseks. See võib tunduda väike asi, aga minu jaoks muutis see igapäevaelu väga palju.

“Kõht ja küljed ei olnud lihtsalt minu kehaga enam tasakaalus.”

Minu mure ei olnud ainult kõht. Mind häiris kogu keskkoht — kõht, küljed, see kuidas riided keha ümber hoidsid. Mul oli tunne, et proportsioonid olid paigast ära. Ma ei tahtnud suurt ega kunstlikku muutust. Tahtsin, et keha oleks jälle rohkem tasakaalus. Selline, et ma ei peaks kogu aeg mõtlema, kuidas seista, mida selga panna või millise nurga alt end peita. Kõige olulisem oli aru saada, kas ainult rasvaimust piisaks või on vaja ka kõhuplastikat. Ma arvan, et paljud inimesed loodavad alguses väiksemale protseduurile, sest see tundub lihtsam. Aga kui nahk on lõtv, siis rasvaimu üksi ei pruugi anda seda tulemust, mida peas ette kujutad.

Minu jaoks oli õige lahendus kõhupiirkonna korrigeerimine tervikuna. See tähendas, et eesmärk ei olnud ainult “vähem”, vaid parem kuju ja parem tasakaal. Taastumine nõudis planeerimist. Pidin arvestama töö, kodu ja liikumisega. Esimestel nädalatel tuleb enda vastu aus olla — keha vajab aega.

Olen kõige rohkem rahul sellega, et tulemus tundub loomulik. Ma ei tunne, et midagi oleks üle tehtud. Pigem on tunne, et keha sai tagasi kuju, mis sobib mulle paremini.

“Mind häiris just alakõht. Väike asi, aga minu jaoks igapäevane.”

Minu puhul ei olnud asi kogu kõhus. Mind häiris kõige rohkem alakõht — see piirkond, mis jäi riiete all ette, mida ma pidevalt korrigeerisin ja mida ma ise kõige rohkem märkasin. Väljastpoolt oleks keegi võib-olla öelnud, et see ei ole suur probleem. Aga kui sa mõtled sellele iga päev, siis on see sinu jaoks suur. Mitte dramaatiline, aga väsitav.

Ma ei tahtnud teha rohkem, kui vaja. See oli minu jaoks oluline. Tahtsin aru saada, kas minu puhul piisab väiksemast korrigeerimisest või on vaja suuremat operatsiooni. Kui sain aru, et probleem on peamiselt alakõhus, muutus otsus palju lihtsamaks. Mulle meeldis mõte, et lahendus saab olla täpne, mitte üle pingutatud. Taastumine oli minu jaoks ka psühholoogiline protsess. Alguses vaatad keha väga tähelepanelikult, võib-olla liiga tähelepanelikult. Aga ajaga hakkab kõik rahunema ja tulemus muutub loomulikumaks.

Täna ei ole see piirkond enam esimene asi, mida ma märkan. See ongi minu jaoks kõige suurem muutus. Mitte see, et keegi teine midagi ütleks, vaid see, et mina ise ei jää enam sinna kinni.

“Vanusega muutus keha vaikselt, aga ühel hetkel tundsin, et tahan midagi enda jaoks teha.”

Minu jaoks ei olnud see kiire otsus. Keha muutub aastatega ja mingil määral ma leppisin sellega. Aga kõhupiirkond hakkas mind ühel hetkel häirima rohkem, kui tahtsin endale tunnistada. See ei olnud soov noorem välja näha. Pigem soov tunda, et ma hoolitsen enda eest ka selles eluetapis. Et ma ei pea leppima kõigega ainult sellepärast, et “nii lihtsalt on”. Mulle oli väga oluline loomulik tulemus. Ma ei tahtnud midagi äärmuslikku. Tahtsin, et keha oleks korrigeeritud, aga mitte võõras. Et peeglist vaataksin ikka mina ise vastu.

Kõhuplastika puhul tuli arvestada, et armid ja paranemine on osa protsessist. See on asi, mida peab endale ausalt teadvustama. Aga minu jaoks kaalus soov end paremini tunda selle üles. Taastumine õpetas kannatlikkust. Tulemus ei ole kohe lõplik ja keha vajab aega. Mida rahulikumalt sellesse suhtuda, seda lihtsam on kogu protsess.

Tunnen, et tegin selle otsuse õigel ajal. Mitte liiga vara, mitte liiga hilja. Lihtsalt siis, kui olin valmis seda enda jaoks tegema.

“Ma kartsin kõige rohkem seda, kas saan taastumisega hakkama.”

Ma olin otsust peaaegu valmis tegema, aga taastumine hirmutas mind. Mitte ainult valu pärast. Pigem praktilised asjad: kuidas ma kodus hakkama saan, kui kaua pean puhkama, millal saan jälle normaalselt liikuda. Mul oli vaja teada, et ma ei lähe sellesse pimesi. Kõhuplastika ei ole väike asi ja ma tahtsin olla ausalt valmis selleks, mis pärast operatsiooni tuleb. Esimesed päevad olidki sellised, kus tuli olla rahulik ja leppida sellega, et keha juhib tempot. See ei ole aeg, kus tõestad, kui tubli sa oled. See on aeg, kus lased endal paraneda.

Kõige rohkem aitas mind see, et olin koduse elu ette planeerinud. Puhkus, abi, mugavad riided, rahulik rütm. Need väikesed asjad tegid taastumise palju lihtsamaks. Kui esimesed nädalad mööda said, hakkasin tundma, et otsus oli õige. Mitte ainult tulemuse pärast, vaid sellepärast, et olin lõpuks midagi enda jaoks teinud.

Mõtlen, et hirm taastumise ees oli arusaadav, aga see ei olnud ületamatu. Oluline on lihtsalt mitte kiirustada ja kuulata juhiseid.

“Ma ei olnud enam ülekaalus, aga keha ei tundunud valmis.”

See on võib-olla keeruline tunne seletada. Ma ei olnud enam samas kohas, kus varem. Olin palju muutnud, kaal oli parem, enesetunne oli parem. Aga keha ei tundunud ikka päris valmis. Kõht meenutas mulle seda perioodi, millest olin juba välja tulnud. See oli nagu vana peatükk, mis oli füüsiliselt alles. Ma tahtsin edasi minna, aga keha hoidis mind mingis mõttes tagasi.

Kõhuplastika otsus oli minu jaoks väga isiklik. Ma ei teinud seda teiste inimeste jaoks. Ma tegin seda selleks, et ma ei peaks enam iga päev oma vana teekonda kõhu kaudu uuesti nägema.

Taastumine oli aeg, kus pidin õppima oma keha usaldama. Alguses on palju ootamist. Sa tahad kohe näha, kuhu see kõik jõuab, aga tegelikult kujuneb tulemus ajaga. Kõige suurem muutus tuli siis, kui märkasin, et ma ei mõtle enam sellele piirkonnale nii palju. See ei võtnud enam minu tähelepanu ära.

Üks peatükk sai lõpuks kinni pandud. Mitte unustatud, vaid lõpetatud. Ja see tunne on minu jaoks väga väärtuslik.